Marja-Liisa (27) sündis kurdina. Ta ise arvab, et see tuleb geenidest, sest ka tema vanemad ei kuule. «Elasin kurtide maa­ilmas, õppisin kurtide koolis, käisin kurtide klubis teiste lastega mängimas, kõik sõbrad on samuti kurdid. Kuulmispuue küll segas mind, aga ilmselt olen takistustega harjunud. Ma ei kurda, sest kurtide maailmas on palju vahvaid asju.»

Naine kasvas kakskeelses ehk segaverelises peres, nagu ta ise ütleb. Tema treenerist isa Sergei Matvijenko on ukrainlane ja kergejõustiklasest ema Merike Mändsoo eestlanna. Oma emakeeleks peab ta viipekeelt. «See on maailma igas riigis erinev. Eesti viipekeel on ilus,» tõdeb ta. Huvi kergejõustiku vastu ei ole raske põhjendada, kui suurem osa elust on möödunud staadionil. «Jah, mu vanemad olid sportlased, tegelesid kergejõustikuga ja töötasid treenerina. Nad võtsid mind kaasa igale poole, nii treeningutele, laagritesse kui ka võistlustele. Jälgisin kõrvalt, kuidas suured treenisid. Otsus ka ise kergejõustiklaseks saada tundus mulle täiesti loomulik.»

Tegeles kõigega korraga

Elurõõmus Marja-Liisa oli algklassides peaaegu viieline, kuid spordis mitte eriti silmapaistev. «Käisin spordiüritustel suurima heameelega ja soovisin ka parim olla, aga enamasti see ei õnnestunud,» naerab olümpiamedalist. Ema meenutab, et kui tütar oli umbes 12aastane, tõi ta Pelgulinnast ootamatult Lasnamäele koju kahekuuse kassipoja koos viie kilo kassiliivaga. «Ta nägu oli punane ja higi voolas, kui tuppa astus. Võtsime kassipoja pereliikmeks ja see armas triibuline tänavakass Kuti elas meie juures 15 ilusat aastat.»

Tüdruk õppis kuni gümnaasiumi lõpetamiseni Tallinna Kurtide (Heleni) koolis. «Pubekana püüdsin kõigega korraga tegeleda – õppimise, treenimise ja pidutsemisega. Kohe pärast koolipäeva läksin trenni, siis jooksin spordikotiga sünnipäevapeole või nädalavahetuse saabumise tähistamisele. Samal ajal tegelesin kooli õhtuste ürituste korraldamisega. Läks paljuks,» võtab sporditüdruk ühe eluetapi kokku.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht