Nii toob «Selgeltnägijate tuleproovist» tuntud Vatsla vanapagan ehk Heino Mart Laisk (57) näite, kuidas ellu on võimalik suhtuda kahte moodi. Tema on oma elus põrgust läbi käinud ja vastutuse võtnud. Nüüd elab ta harmoonias.

Hüüdnime Vatsla vanapagan sai Heino Mart kirjanik Kati Saara Vatmanilt. Vanapagan just seetõttu, et mehe peamine vaimne praktika on juba aastaid olnud iseenda kurjusele otsa vaatamine. Tegelikult on Mardi pärisnimi hoopis Heino, mille vanemad talle sündides andsid, aga mida ta alguses omaks ei võtnud. Lasteaias ei reageerinud poiss Heino nimele üldse ja kasvatajad olid alatasa segaduses. Rääkisid küll, aga põnn ei teinud väljagi. Kui Mart kuueaastaselt kooli läks, vahetati nimi ka sünnitunnistusel ära. Nüüd tuli saate võtteperioodi käigus Mardile aga teadmine, et ta peab sünninime tagasi võtma. Samas otsustas mees ka Mardi alles jätta – nii saigi temast Heino Mart.

Tema elu on olnud kõike muud kui stabiilne ja rahulik. Heino Mart on pika aja elust elanud pimestavas depressioonis, teinud mitu enesetapukatset ja mürgitanud iseka käitumisega nii omaenda keha kui ka suhteid. Mees peab selle kõige algpõhjuseks sünni käigus saadud traumat. «Mul oli siia ilma tulekuga nii kiire ja korraga jäi ema süda seisma. Kuigi ema võideti elule tagasi, ei viidud mind neli päeva isegi tema rinnale sööma. Kogesin seda selliselt, et minu jumal reetis mu. Mul on psühholoogiliselt hüljatud lapse ja orvu sümptomid. Sünniprotsess on nagu meie elu pisike mudel. Kõige esimesed kogemused pärinevad ju sellest ajast, ka edu kogemus. Minu jumal, kelleks oli ema, hülgas mu korraga. Sealt tuligi täielik usu kaotus –– ma ei uskunud ei armastuse ega jumala olemasollu,» räägib Heino Mart ja kinnitab kohe, et tegelikult on tal väga külluslik ning ülipühendunud ema.

Mees kirjeldab oma maailmatunnetust sellisena, et nägi oma täiuslikus kodus täielikku paradiisi. Kõik oli justkui olemas – armastus ja lugupidamine, aga tema tundis end kui põrgus. Emale-isale põhjustas häbi, oli koolis saamatu ja kannatas alatasa kohutava depressiivsuse käes. Ta ei uskunud ellu, ükski asi ei pakkunud rahuldust. «Olen elus kõik ära proovinud, selliste piirideni välja, et kõrval surid inimesed. Panin väga usinalt kokaiini ja amfetamiini. Minu pagasisse kuulub igasugune kuritegevus, v.a isikuvastane, aga olen dollareid trükkinud ja amfetamiini tootnud. Kõik jääb kaugesse aega ja enamasti kukkusin läbi. Erilisi kasumeid ei teeninud,» meenutab Heino Mart. Tagantjärele mõeldes on ta saanud elus teha kohutavalt palju kurja nii, et pole pidanud üldse vastutust võtma. «Ka lihase poja surma tõlgendan kui tapmist. Sellisel moel, et ... ma ei takistanud ...» tunnistab mees kõige raskemat elu õppetundi kokku võttes.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht