Helerohelises peridoodis on midagi nii turvalist ja samas kerget. Hakkab helge, kui seda silmitsed ja hoiad ... Just samamoodi olen ühenduses ühe teise helerohelise kivi, serpentiiniga.
Mida nad ütlevad? Vaata nende roheluse sisse ja arvan, saad vastuse. Selleks pole vaja kellelegi seda kivipoodides kõlavat küsimust «Mis see kivi teeb?» esitada (see küsimus teeb mind alati nõutuks).

Mitte kumbki neist kividest polnud mu radaril esimesel kivihullusperioodil 1990ndatel. Kui olin poolteist aastat tagasi Indias, tiibetlanna Dolma poes, näitas ta mulle peridooti, mina aga pöörasin sellele kivile pigem selja. Siiani ei saa aru, kuidas see nii juhtus. Küllap see näitab, et vahel võib tutvumine aega võtta. Mitte iga armastus ei alga esimesest silmapilgust.
«Sulle ei meeldi peridoot?» Dolma ei kiitnud seda heaks. «Peridoot on haruldane, seda ei ole palju! Peridooti armastas Kleopatra!» Nii lisasingi ühe ripatsi enda ostukotti.

Alles mitu kuud hiljem, kui nägin-katsusin peridoodi ­toorkivi, sain ma aru. Kuulsin peridoodi keelt.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht