Emme, mis oli kõige alguses?» Nii ta küsib, võta siis kinni ja vasta.

Ükspäev küsis ta (häälel, mis vajas ahnelt vastust): «Emme, mis ilm Eestis oli, kui jumal esimest korda siia tuli?»

Ma ei tea, kuidas ta seda ette kujutas. Kas jumal oli selles kuueaastase maailmas nagu jõuluvana, kes kihutas saanis mööda ilma, kuni leidis Eesti? Midagi ma vastasin, rääkides ristiusu siia jõudmisest 13. sajandil, ta kuulas huviga ja uuris siis: «Kas see oli enne või pärast jääaega?»

Nüüd küsib ta, mis oli kõige alguses.

Mulle ei meeldi, kui ma lapse küsimusele vastamata jätan. Arvan, et igasugune, ka kobav ja otsiv vastus on parem kui vastamata jätmine. Aga tol päeval ütlesin, et ma kohe ei teagi.

«Uurid veel või?» Just, uurin veel, lubasin.

Ma ei tahtnud talle jutustada ametlikku teooriat, et alguses oli must auk ja suur pauk, see tundus liiga pessimistlik. Olin muidugi tänulik: sellised küsimusepärlid tulevad just väikestelt inimestelt, sest suured on nende märkamiseks tavaliselt liiga ennast täis.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht