Mul polnud kunagi pähe tulnud oma ettevõtmisse vabatahtlikke kaasata. Ent kui nägin hommikuse taluringi ajal Lepaniidi talus üsna eksootilise väljanägemisega inimesi põllul ja lauda vahel saalimas, hakkasin perenaiselt uurima, kes need inimesed on. Eesti keelest ei saanud neist keegi aru.

Selgus, et on olemas terve võrgustik, mille kaudu inimesed, kes tahavad kogeda midagi sootuks uut, leiavad värvikaid väljakutseid, näiteks tahavad teha maatööd peavarju ja toidu eest. Nii avastavad noored inimesed eri maadest ennast kartuli- ja peedivagude vahelt ning imestavad eestlaste kummaliste harjumuste üle, nagu näiteks sibulapealsete toiduks kasutamine.

Igaühel neist on eriline lugu. Kes põgeneb millegi eest. Kes hoopis otsib midagi. Kindel on see, et kõik vabatahtlikud leiavad selle seletamatu miski, mis just nende elust puudu oli. Pole harv, et Eesti taludest on üles leitud lausa ilmvõimatuna tundunud unistus: elu armastus.

Igatahes on see kõik nii tore. Üks jaapanlanna rääkis, kuidas talle üle kõige maitseb Eesti leib ja et ta kavatseb kindlasti juuretise Jaapanisse viia ja seal oma leiva välja arendada. Teine nautis tööd laudas, ka kitsedele näis too kaunis prantsuse piiga väga meeldivat. Need lood olid lihtsalt nii armsad, et kui Hiiumaal terendas Kärdla kodukohvikute nädal, mõtlesin ka ise pisikeses mahus vabatahtlikkust katsetada. Hõikasingi ühel hommikul Facebookis vabatahtlike otsingu välja.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht