Liisuga (28) kohtudes võib, käsi südamel, kinnitada, et täpselt selline, nagu ta ekraanil paistab, on ta ka inimesena. Ta on soe ja loomulik, nagu oleks kohtunud vana hea tuttavaga, kuigi nägime teineteist eetriväliselt esimest korda. Ometi on see muidu enesekindel uudisteankur tagasihoidlik. Ilmubki tema esimene intervjuu, ja nagu väikese vimkaga – endisele uudisteankrule*.

Räägime algusest. Kuidas sinu jaoks telelugu algas?

Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima minnes polnud mul visiooni nagu teistel, et tahan saada tööle Eks­pressi või Postimehesse. Mina tahtsin Vikerraadiosse. Olin just suvel enne ülikooli olnud Pärnu raadios, see vist nakataski. Ma ei kujutanud ennast lehes ette, minu jaoks tundus raadio see õige väljund. Kui ma ülikooli ajal hakkasin rohkem ka juba «suurt raadiot» tegema, ei tundunud tele üldse ahvatlev. Raadio oli nii kodune.

Tele alul ei tõmmanud, kuigi seal olid just need ajakirjanikud, kes tundusid «ägedad», näiteks Neeme Raud. Või Aarne Rannamäe – hästi terav ja kriitiline.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht