Öeldakse, et iga mees peaks elu jooksul ühe maja ehitama ja puu istutama. Urmasel (55) on läinud elus nii, et ta on loonud terved linnaosad ja maha istutanud puid parkide viisi. «Olen loodud looma asju, mis elavad kauem kui mina. Üks tamm kasvab kõrgusesse 300 aastat ja laiusesse 800 aastat. Milline energia! Minul on oma istutatud pargid. Käin ja räägin ning suhtlen nende puudega Adilas oma maakohas,» ütleb ärimees. Ta tunnistab, et üha rohkem tõmbab teda maale ja on üsna suur tõenäosus, et ta lähebki päriseks maale elama. «Vaikus, sirtsud, lehtede kohin, lõhnad. Linnas aga purjus turistid lällavad akna all, kajakad kisavad, elad konditsioneeritud õhus,» kirjeldab ta erinevust.

Ainus eesmärk olla tasakaalus

Neljast suhtest sündinud seitsme lapse isa (31aastased Margus ja Tõnis,  27aastane Maarja, 25aastane Ander, 18aastane Christina-Sandra, 14aastane Katriin ning 11aastane Kristiin) Urmas ütleb, et kooselu Kätlin Maraniga on teda palju muutnud. «Pere pole samu praktikaid harrastama hakanud, pigem võtavad nad mind kui paratamatust,» ­muigab mees.

Tihti ongi nii, et kui inimese põhivajadused on täidetud, hakkab ta mõtlema enesearengule ja esitama küsimusi. Kes ma olen? Kust ma tulen? Mida ma siin maailmas üldse ponnistan?

Urmas hakkas elu mõtet otsima üsna varakult ja jõudis arusaamisele, et inimhing tuleb maa peale teatud arenguetappi läbi tegema. Et areneda võimalikult palju ja kaugele, tuleb pidevalt endaga tööd teha. «Inimese kõige suurem vara on aeg. See on ainus ressurss, mis meil on. Suurim küsimus on, kuidas olla õigel ajal õiges kohas ning kuidas oma aega mõistlikult ja otstarbekalt ­kasutada.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht