Kent Männik (42) on hinnatud jalgpallitreener. Selle ametini jõudmine oli asjade loomulik käik, sest treenerid on olnud nii tema ema kui ka vanaisa, mõlemad küll ujumise vallas. Vanaisa treenis koguni ­Nõukogude Liidu koondist. Kent oli ka ise nooruses kõva ujuja. Tegi kuni üheksanda klassini trenni nagu hull, kuni enam ei jaksanud. «Kool jäi pooleli,» ütleb ta. «Olin rumal. Arvasin, et minust saab sportlane, haridust polegi vaja.»

Ta rassis ja rabeles kuni hetkeni, mil taipas, et tema oma pisikeste jalgadega tippu ei uju. Sõjaväest naastes lõi nooruk kaaslastega jalgpallitiimi. «Ajasime pundi kokku ja treenisime umbes kümme aastat endast nooremaid. Alguses ei teadnud ma midagi ei metoodikast ega sellest, kuidas üldse treener olla. Nii mõnigi neist poistest on aga profiliigasse välja jõudnud,» arutleb mees, et ju siis midagi väga valesti ka ei teinud.

Meri oli tol ajal põlvini, trennide vahel jõudis Kent ka kõvasti pidutseda. Elupõletamine võttis madalamad tuurid, kui sündis tütar Keitlin, kes on praegu 11aastane. Peagi tuli aga pauk, mis pööras noore mehe maailma täiesti pea peale.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht