Ta oli mõni aeg tagasi viiekümneseks saanud. Nagu päeva­pealt hakkas keha märku andma, et on alanud üleminekuiga. Ka töö juures toimusid suured muutused ja ta ei tundnud end enam mugavalt. Kuni kahtlused osutusidki tõeks: tema töökoht koondati. Ta jäi elus esimest korda üle.

Kuigi tema töö seisnes põhiosas koristamises ja triikimises, polnud tema näol tegu lihtsa pürstioperaatoriga. Tema «objekt» asus ühes suures uhkes majas, ta oli pesuehtne Pealik. Tema päevad olid kõik eriilmelised. Ikka tuli ette, et oli vaja ruttu-ruttu varahommikuil või öötundidel midagi asjatada: kasvõi putru keeta või kohver tühjaks teha, et uuele pakkimisrallile teed teha. Kes siis tööle tuleb? Muidugi mitte ametnik, vaid tema. Ja ta ei nurisenud kunagi. Vastupidi, tal oli imepärane omadus alati siis, kui hakati abi otsides ringi vaatama, õigel ajal kohal olla. «Kas ma teen kohvi?» kõlas köögiukselt mõni minut pärast külalise saabumist. «Kas ma pesen koera käpad,» kostis vaikne küsimus, kui pealik peniga peauksest sisse tormas, telefon kõrva ääres ja hääl ärev – ilmne märk, et koerajalutamise aeg oli ootamatu kõnega otsa saanud ja nüüd pidi taas kuhugi tormama.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht