Kleenuke Maarika (34) tõstab kirve pea kohale ja saadab selle äkilise liigutusega paku suunas. «Kirves peab paku sisse kinnituma vaid ühe teraga, varre nurk peab jääma alla 90 kraadi,» selgitab ta pärast edukat sooritust spordiala põhitõdesid. «Visata tuleb nii, et sirutatud on vastaskäsi ja -jalg. Kirve peab teele saatma suure hoo, kuid mitte toore jõuga.»

Kui Maarika selle kahe teraga riista esimest korda kätte võttis, öeldi: «Ei tea, kas sa üldse jaksad visata, aga võid ju proovida.» Need sõnad on tal hästi meeles ja nii hasart tekkiski. Maidla valla päevadel, kuhu neiu koos perega 2001. aastal uudistama läks, sai ka vibu ja ambu lasta, kuid need talle tookord nii põnevad ei paistnud, tõmbas kirve poole. «See tundus ohtlik ja keeruline. Isa ütles, et mine proovi, mis seal ikka. Kogusin julgust, viskasin korra ja seejärel veetsin terve õhtu kirveviskamispaku juures. Hakkas nii meeldima,» kirjeldab Maarika, kuidas tal õnnestus juba esimesel võistlusel pakule kohe pihta saada. Sealt see hobi endasse haaraski.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht