Katrin Idla (52), loodusteadlane ja ettevõtja

«Asutasime Eesti metsloomaühingu eelmise aasta augustis, kuid paljud liikmed tegelevad loomade aitamisega juba aastaid. Nii et kogemust on.

Minu juures peatuvad peamiselt oravad ja siilid. Osa elab õue ehitatud välipuuris, päris beebid mõnulevad esialgu soojas toas. Loomabeebide üleskasvatamine on täiskohaga töö, sest neid tuleb iga paari tunni tagant toita. Vajadusel võtame hoolealused transpordipuuriga kontorisse kaasa ja söögiajal toidame.

Eks me kõik vahel väsime. Või on vaja ära käia. Siis aitavad pereliikmed, naabrid või anname loomad teistele vaba­tahtlikele hoida.

Praegu elab mul kodus viis siili, osa õues, paar raskemini vigastatut saunaruumis. Neljal siilil on haavad. Ühel siilil kartsime jalaluumurdu, õnneks on siiski vaid venitus. Siilid on osavad ronima ja ennast igalt poolt läbi pressima, ilmselt jäi kuhugi kinni. Näohaavaga siili puhul kahtlustame, et loomake jäi trimmeri ette ja see lõikas osa näost maha. Aga kõik paranevad õnneks, sest siilid on uskumatult vastupidavad. Kokku olen aidanud umbes 50 siili.

Tööd on haavatud okaskeradega palju, vigastatud kohta tuleb kaks korda päevas puhastada, anda ravimeid, käia loomaarsti juures. Aga mulle meeldib. Tihti helistatakse meie ühingusse õhtul või nädalavahetusel, kui loomakliinikud on kinni. Siis peame ise tegema esmase haavapuhastuse.

Unistan spetsiaalsest siilimajast haigetele loomadele ja neile, kes ei jõua enne külmade tulekut terveneda. Siis saaksid nad seal uneaja ära olla ja kevadel oma teed minna. Tahaksin käivitada ka rahvateadusprojekti, mille käigus saaks meile saata vaatlusi linnades elavate loomade elupaikade ja arvukuse kohta. Olen kindel, et tulevikus elab linnades aina rohkem metsloomi. Peaksime õppima neid tundma ja neist palju rohkem teadma.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht