Telesaate «Selgeltnägijate tuleproov» kaudu laiemale publikule tuntuks saanud Kristil poleks tulnud mõttessegi end ise üles anda, tema läks saatesse tuttavate tungival soovitusel. «Miks te mind sinna saadate? Mida ma seal teen?» põtkis naine esialgu vastu, ent siis tekkis tal sportlik huvi – kui teised näevad tema ande potentsiaali, ehk on tal siis võimalus seda arendada. Sensitiiv ei mõelnud, kuidas telepubliku ees toimetamine tema elu võiks mõjutada. «Vaatasin vaid ruunidega, mis saab, kas lähen lõpuni välja. Ma läksin, jõudsin finaali,» meenutab ta pöördelist 2009. aastat. «Oli tore, põnev kogemus just mu enda arengu seisukohalt. Lahendasin ülesandeid, millega tavaelus kokku ei puutu. Sain enda kohta ausat tagasisidet. Võiks öelda, et sain vastused küsimustele, mida ma polnud endalt küsinudki,» muigab Kristi. Selgeltnägija ütleb, et tal puudub uudishimu tulevikku piiluda. «Mul pole muresid. On suur kunst osata olla rahul sellega, mis on. Mitte painata end mõttega, mida toob tulevik.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht