Vana-aastaõhtu oli seekord mitmes mõttes erakordne. Ikkagi sajandi sünnipäev! Hümni mängimata jätmise otsusel ma pikemalt ei peatuks. See sai rahva pahameele osaliseks ja loodetavasti kuulub nüüdseks kasulike õppetundide väärtuslikku riiulisse. Minu jaoks oli tol õhtul veel üks nüanss juures – nimelt otsustasime me vabatahtlikult tööl olla. Kodurestoranile tähendab see, et sul on maja täis külalisi, kes toredasti pidutseda tahavad. Riskantne? Ja kuidas veel! Kas see tähendab loobumist ka oma isiklikust aastavahetuse elamusest?

Olen vana-aastaõhtul varemgi tööl olnud, nagu ka jõululaupäeval ja jaaniööl. Haiglatöö graafikud ei küsi tähtpäevadest, patsientide eest peab hoolt kandma ka siis, kui kogu rahvas kollektiivselt lõkke ääres lustib või hardalt kirikus päevade pikenemise eest tänujumalateenistust peab. Haiglas on suurte pühade aegu tavaliselt üsna vaikne aeg. Kelle tervis vähegi kannatab, lubatakse koju omaste hoole alla kasvõi klausliga pärast pühi haigemajja naasta. Erand on erakorraline ja intensiivravi, kuhu tihti just pühade ajal juhtunud õnnetuste tõttu teinekord isegi enam hädalisi satub.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht