Hingematvaim merevaade on kindlasti Eestis. Sel kevadel olen seoses etendusega Iklas palju Häädemeeste valda sattunud. Kunagi ei õnnestu tuimalt Tallinna tagasi sõita jalutuskäiguta rannas või supluseta merevees. Eelmisel aastal avastasin romantilise rannatee Pärnust Riiga. Soovitan seal kindlasti ringi kolada – imelisi vaateid ja randu jagub.

Kõrgeim tipp on minu jaoks ilmselt Alpides Tiroolis. Olen seal mitu korda sõpradel külas käinud. Iga kord imestan, kuidas nad seal külgloodis 2000 meetri kõrgusel oma lehmadega elavad. Aga elurütm on seal teine. Tundub, et võetakse aega vaadete nautimiseks ja mulle see väga meeldib. Korralikke mägimatku pole veel ette võtnud, kuid kihk on suur. Ilmselt varsti saab ka kuhugi kõrgemale ronitud.

Alati on kohvris tühja ruumi, et see naastes kingitustega täita. Kuidagi on saanud kombeks, et toon alati teatud lähedastele külastatud riigist midagi head maitsta. Ei saa kuidagi ostmata jätta, sest tahaks elamusi ka kodustega jagada. Nii on põhjust alati pikema äraolemise järel Eestis kokku saada ja vahepealseid muljeid vahetada.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht