Kui oma esimest last ootama jäin, olin noor ja roheline. Ma ei teadnud rasedusest ega sünnitusest midagi, ka mu tutvusringkonnas polnud väikeseid lapsi. Internetki, kust infot saada, oli tollal teistsugune.

Carmen Sofia oli väga oodatud laps ja kuna ma ei teadnud, mis on õige ja mis mitte, kuulasin arste. Mäletan täpselt: mulle tehti terve raseduse vältel iga kuu ultraheliuuring. Arst oli kidakeelne ja ütles, et muidu on kõik korras, aga mõni asi teeb siiski murelikuks. Nii ta korrutas ja mina ei osanud pärida, milles probleem on. Uuringutest selgus, et ühelt poolt on loote neeruvaagen väiksem, teiselt suurem. See oli kogu info. Mingit paanikat see teadmine meedikutes ei tekitanud. Ütlesin arstile, et kardan sünnitust väga, mille peale kirjutas ta paberi, et tulgu ma neljakümnenda rasedusnädala täitudes haiglasse ja eks siis vaatame, mis edasi saab. Kui aeg täis, marssisin vastuvõttu ja sünnitust hakati pikema jututa esile kutsuma. Esiti prooviti geeliga, siis pandi tilguti. Loote monitor näitas, et südamelöögid on nõrgad. Tuhud jäid aina vähemaks. Looteveed lasti lahti ja ma karjusin meeletust valust tundide kaupa, aga ikka ei midagi ... Kuulsin, kuidas arst ütles, et tegemist on ülitundliku kehaga. Mind hoiti jõuga kinni, selga tehti epiduraalisüst ja läksin edasi keisrilõikusele.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht