Blondi kaunitari juures paelub Kethit (29) kõige enam see, et Marilyn oli omal ajal teistest naistest mõtlemiselt ja julguselt pika sammuga ees. «Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi Ella Fitzgeraldist. Monroe seisis 1950ndatel Ella kui mustanahalise naise eest tulihingeliselt. Ellal oli toona raske, talle ei tahetud kontserte anda, aga Marilyn võttis avalikkuses rassismi teemal sõna. Ühtlasi istus ta igal Ella kontserdil esireas,» põhjendab Kethi Marilyni vastu tekkinud sümpaatiat.

Kethi arvates on näitlejanna Monroe ise endast sellise imago loonud, et on justkui blondiin, meeste unelmate naine ja väga habras. Tegelikult oli ta väga tark, tugev ja sügava sisemaailmaga. «Kogu see pakett on mulle hästi sümpaatne.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht