Küll põeb Britt (26) oma juuste pärast, sest need on nii haprad ja ilmetud, küll valmistab meelehärmi kaal või lodevana tunduvad käed. Kõige rohkem tekitab temas ebakindlust aga nahk.

«Ma ei jaksa kokku lugeda kordi, mil minu laiguline nahk on mind nutma ajanud, mil ma pole tahtnud selle tõttu randa või ujulasse minna. Samuti kordi, mil mind on ilmselt selle tõttu lihtsalt jõllitatud,» räägib noor naine.

Britt meenutab, et esimesed täpikesed ilmusid õlavartele umbes kaheksa aastat tagasi, kui ta hakkas solaariumiga liiga uljalt sõbrustama. Täisvõimsuse said need aga ükskord pärast puhkust Venezuela päikese all. Alguses oli õlal ainult kaks-kolm pisikest heledat täpikest, mõne aja möödudes hakkasid need aga levima – esmalt kätele, siis rinnaesisele, kõhule, lõpuks kattus nendega selg. «Mõistagi käisin nahaarstil. Koguni mitme juures. Kõik kinnitasid üksmeelselt nahaseent ja soovitasid Nizorali šampooniga pesta ning nahka kreemitada. Küll siis kaovad imeväel. Aga ei kadunud, ainult juurde tuli,» kurdab Britt.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht