Oh, elu on nii raske,» pomises sõbra väike poeg ja üritas tulutult mängurongi voodi alla ehitatud garaaži toppida. Olen alati tõtanud selliste avalduste peale hurjutama, et sõnadel on määratu jõud: kõik, mida välja ütled, saab kuidagi teoks. Sel tekib oma elu ja sõnu tagasi võtta ei saa. Peen teadus – neurolingvistiline programmeerimine – väidab lausa, et nõnda, sõnadega, loodki oma reaalsust. Seega elu raskuse üle kurtmine pigem süvendab seda tunnet. Miks mitte teadlikult hoopis positiivseid ja toredaid sõnumeid levitada?

Seekord aga kõnetas see pobinake mind kuidagi eriliselt ja miski ei kutsunud väidet ümber lükkama. Vastu­pidi – tol hetkel ja praegu siin neid ridu kirjutades olen temaga pigem sama meelt. Vähemalt selle, kohe lõppeva aasta mõistes.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht