Jah, üleminek päevinäinud neljarattaliselt maasturilaadse mahtuniversaali rooli on mõistagi rabav. Käed-vabad-võtmekaarti ei oska ma esmalt kuhugi viibutada, seega suisa võpatan, kui autole lähenedes uksed iseenesest lukust lahti lähevad ning kokkuklapitud küljepeeglid avanevad. End masinas sisse sättides üllatab panipaikade küllus – neid leiab koguni keskmise rea põrandakatte alt! Keskkonsooli saab edasi-tagasi liigutada ja esiistmete vahel troonib korralikult valgustatud, iseäranis mahukas laegas. Nutikate lahendustena torkab silma teine sisepeegel, mis on mõeldud tagaistmel toimetavate marakrattide jälgimiseks – mäletan veel liigagi hästi, kui tülikas (ja ohtlik!) oli mu omaaegse tranduleti tahavaatepeegli pidev jõnksutamine ühest asendist teise, kontrollimaks, kas tagaistmel tukkuv titt ikka veel magab või on luti suust süljanud. Uut autot takseerivat teismelist tütart rõõmustab enim, et terve sõitjateruum on täis pikitud USB-pistikuid – nii ei pruugi karta, et pikemal sõidul telefon või tahvelarvuti kogemata tühjaks saab! Koolieelikust poeg omakorda vaimustub esiistmete seljatugede väikestest plastlauakestest – nagu lennukis! Kuna mõlemal tundub ka jalaruumi kuninglikult jaguvat, on lastega sõitmine puhas lust!
Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht