Kümnepäevasesse meditatsioonilaagrisse läks Helen (31) täieliku võhikuna. Kodus oli ta varem küünlaleeki jälgides mõtteid paar korda korrastanud, kuid tulemuseta. Laagris algas see äratusega ja lõppes magamaminekuga. Lisategevused olid keelatud. Kõik toimus vaikuses, sest vipassana-kursusel praktiseeritakse nn üllast vaikust. See tähendab vaikust nii kehas, kõnes kui ka meeles. Ühtlasi hõlmab see suhtlust üksteisega, sest teistega rääkimine ja isegi silma vaatamine on keelatud. Kohapeal eraldatakse mehed ja naised ning vajadusel toimub ainus suhtlus guruga.

Idee pani Heleni peas idanema näitleja Marilyn Jurman, kes ise sarnase kursuse kaks aastat tagasi Nepalis läbi tegi. «Kui Marilyn sellest rääkis, mõtlesin, et see on küll natuke ekstreemne,» lausub naine tagasi mõeldes. Midagi jäi aga kripeldama, sest juba eelmise aasta oktoobris tahtis lauljanna peaaegu täielikku vaikust omal käel kogeda. Elul olid aga teised plaanid ja uus võimalus avanes mais. «Ootasin seda väga. Kolm päeva enne sõitu tundsin, et olen valmis. Ei tahtnud isegi elukaaslasega enam rääkida,» meenutab ta elevust.

Helen sõitis Hispaaniasse, kus ühes maakohas mägede vahel asus laager. Seal jagunesid üle saja mehe ja naise eraldi majade vahel ära. Igaüks leidis endale koha kuueses narivooditega toas. Saabumispäev oli sisseelamiseks ja rääkida veel lubati. Järgmisel hommikul algas esimese gongilöögiga vaikus. Iga päev oli meditatsiooniks ette nähtud 11 tundi, see algas hommikul kell neli. Sellele järgnes kaks tundi iseseisvat mediteerimist, hommikusöök ja kolm grupimeditatsiooni, taas iseseisev meditatsioon jne. Iseseisev tähendas seda, et võis mediteerida kas suures hallis koos teistega või oma toas. Õpetajaid neil aegadel hallis ei olnud. Helen eelistas hallile oma tuba, sest algul oli saja inimese keskel raske keskenduda – kes niheles, kes köhis ja kes hingas korisedes.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht