Toivo (37) ei osanud neli ja pool aastat tagasi hingeski aimata, et heategevusfond Kingitud Elu saab Eesti üheks suuremaks ja tuntumaks. Esialgu oli ju eesmärk hankida ema Hillele kallist elupikendavat ravimit, mille jaoks haigekassal vahendeid polnud. Heade inimeste abiga võitis Toivo ema juurde ühe aasta – seda pole sugugi vähe, kui tead iga päeva või minuti väärtust. Selle aja sees jõudis naine ära näha viienda lapse­lapse sünni ja jõuda tõdemusele: kui mõne vähihaige suhtes on riiklik süsteem loobumisvõidu andnud, tuleb nende aitamiseks luua fond.

«Ema oli mõnes mõttes nagu tõsielustaar, ajakiri Tiiu avaldas ta loo järjejutuna. Temast kirjutati ka mujal väljaannetes,» meenutab Toivo. «On olnud mitmeid momente, kus tahaks talle helistada ja küsida: mis sa sellest või teisest asjast arvad? Siis lööb pähe – pole kellelegi helistada.» Ema sünniaastapäeval, 17. septembril käis Toivo Hageri kalmistul. Viis lilled, pani küünla. Ja sõitis tagasi fondi asju ajama.

Uus lähenemine – kõnelev plakat

Sel suvel kohtas Toivo annetusi kogudes üle hulga aja inimest, kes Kingitud Elust midagi kuulnud polnud. Selgitustöö tegemine, fondi toimimise ja eesmärkide selgitamine jäi ikka esimestesse aastatesse. «Hakkasime kohe annetuskastidega üritustel ja kaubanduskeskustes kohal käima. Ega meid alati sõbraliku pilguga vaadatud. Kauplustes internetipakette ja pensionisambaid pakkuvad müügimehed pole samuti just soosingus,» tõdeb fondi juht esimesi tegutsemisaastaid meenutades. «Alguses astusime ka inimestele ise ligi, kõnetasime neid.» Hiljem pidid fondiliikmed korjanduskäitumist muutma. «Mõnel üritusel pandi suisa pahaks, et me kohal olime ja annetusi küsisime. Piisas kasvõi ühest häiritud kodanikust, kui meil seisis korraldajaga ees tõsine jutuajamine. Arusaadavalt ei soovinud ürituste organiseerijad ühelegi külastajale ebameeldivat kogemust. Siis võtsime uue lähenemise: oleme passiivsed, aga meil on suur plakat, mis kutsub vähihaigetele annetuse toel elupäevi kinkima,» selgitab Toivo. Mehe sõnul oli uus taktika kergendus ka fondi vabatahtlikele. «Annetust paluda, olgugi hea eesmärgi nimel, pole lihtne. Kõik ei saagi sellega hakkama. Mu oma vennalegi tundus täielik utoopia võhivõõrast inimest tülitada.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht