Eestlane võib olla igaüks, kes ennast eestlaseks peab, usub ametisolev Eesti president. Nii ütles ta möödunud aasta lõpus intervjuus Maalehele ja täiendas oma eestluse definitsiooni ka sel sügisel riigikogu avaistungil esinedes. Bioloogiharidusega president lisas, et sinimustvalget (st eestlaste) genofondi polevat üldse olemas, olevat keel, kultuur ja komberuum, mis kõik on õpitavad. Geneetikuid see seisukoht ärritas, sest eestlaste genofond olevat siiski olemas ning teadlased on kaardistanud terve hulga just eestlasele omast. Näiteks oleme me selle teadmistekogumi põhjal kõige heledam rahvus maailmas.

Väga paljudes inimestes tekitas see küsimuse, kas ikka võib igaüks olla eestlane, kes eesti keele ära õpib ja väga võõralt avalikkuses ei käitu. Selle üle, kes üldse on õige eestlane, on ikka ja taas vaieldud, aastakümneid. Ühele seltskonnale näib, et eestlane on nagu kivirahn: hall, vaikne, aeglane mürakas, kellest keegi maailmas midagi ei tea, peale meie endi muidugi. Teiste arvates lõõmab eestlase südameis maailma tuliseim leek, mille soojust lastakse võõrale paista vaid jaokaupa ja usaldusliku suhte olemasolul.

Kui hakkasin oma kolimiskastidest raamatuid riiulitesse panema, leidsin õige mitu teost, kus on püütud eestlase olemust kaardistada. Valdur Mikital ja Mihkel Raual, kõige värskemate «eestluse käsiraamatute» autoreil on päris mitmeid põnevaid eelkäijaid! Jäin terveks õhtuks lehitsema, mõne seisukohaga innukalt nõustudes, teisele endamisi tuliselt vastu vaieldes. Tore, et see teema meid ikka ja taas erutab!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht