Kui arvad, et hullemaks enam minna ei saa, siis elu varsti näitab, et saab küll. Sellised olukorrad nihutavad meie piire ja arusaamu iseenda võimekusest. Kui töötasin tudengipõlves Tartu lastehaiglas reanimatsiooniõena, kogesin selliseid situatsioone päris palju. Tollal õppisin, et mida keerukam ja kriitilisem on olukord, seda rahulikum tuleb olla.

Need kogemused on tulnud siin saarel restorani pidades väga kasuks. Võtame näiteks ühe hommiku, mis algas kahe vabatahtliku abilisega kohvi kõrvale päeva tegemisi jagades. Hiiumaal oli just käsil aasta kõige intensiivsem aeg – kuulsa Kärdla kohvikutepäeva nädal. See sündmus tõmbab aasta-aastalt saarele rekordkoguse külalisi. Meie jaoks tähendab see, et «parematel» päevadel tekitab see terava vajaduse nn parklaadministraatori ametikoha järele, sest samal ajal köögis süüa teha ja uudistajatega mesijuttu puhuda pole lihtsalt võimalik.

Tol päeval olime maja lubanud armsale noorpaarile, kel oli pärastlõunal Kassari kabelis laulatus. Hommikul selgus, et nendega koos tulevad ka kõik pruutneitsid ja peiupoisid, kokku 12 hinge – end ilusaks tegema ja valmis sättima. Nii oligi terve meie elutuba järsku täis suspedes noormehi, keda jagus ka kööki (nende nalju oli päris lõbus pealt kuulata), ning terve ülemise korruse hõivasid pruut ja tema neitsid. Segasummasuvila.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht