Merle (26) on esimestest elupäevadest tervisega kimpus olnud. «Sündisin enneaegsena ja tekkisid raskused toitmisel. Nii pidi ema mu esimese elukuu jooksul tihti haigla vahet käima, et aru saada, mis minuga lahti on.» Emale öeldi tihti, et Merle on üks nõrk laps. «Tal aga oli kindel nägemus, et liikudes ja toimetades muutub ka mu tervis paremaks.» Ujumine osutus väga heaks valikuks. See kõik on tekitanud noores naises veendumuse, et alati tuleb otsida lahendust ka väljaspool ravimikappi. «Oma töös kuulen tihti, kuidas arst parema meelega kirjutab välja rohud, kui soovitab muidu tervislikumaks hakata. Inimesed on ju loodud alati paremaks saama ja kohanema. Ravim aitab lühi-, loodus pikaajaliselt.»


Paistetus ja maokrambid

Kui Merle ujuma hakkas, kartis ta meeletult vett. Vaid arsti soovitus, et ujumine teeb head, sundis hirmudele vastu astuma. «Ma ei osanud ujuda, aga soovisin väga olla nagu kala. Kuna teised ujujad käisid juba võistlustel, tundus kõik huvitav. Kartsin iga kord vette minnes, kuna väikesena keeras rannas laine mind keerisesse,» meenutab ta. Võit veehirmu üle oli väga suur motivaator, sest neiu unistas sellest, kuidas jookseb suvel rannas koos teistega kaugemale suplema.

Hirm sai võidetud, enamgi veel: «Esimese aasta lõpus jõudsin viimasena Eesti noortesarja rinnuli ujumises finaali ja läksin 38kraadise palavikuga võistlema. Ütlesin emale, et ega ma tea, kas minust ujujat saab, aga võistelda tahan küll.»

Neiu oli sedavõrd tahtmist täis, et seda ei vääranud ka need harvad korrad, kui nõrk tervis viis erakorralise meditsiini osakonda (EMO) tilgutite alla. «Kuna meditsiiniteadus polnud nii kaugele arenenud, olin tihti oma tugeva allergilise reaktsiooni pärast EMOs. Keegi ei osanud toona öelda, mis seda põhjustas. Minu elus olid kesksel kohal tilgutid ja varusüstid koduses külmkapis, mida ema äkiliste reaktsioonide ajal kasutas. Kuna allergiline reaktsioon tõi mu nahale ka nõgestõve, ei saanud ma pärast ravi basseinivette minna.»

Kõige selle vastu aitas aga Merle sisemine tahe. Ta sammus tihti juba järgmisel päeval trenni või võistlustele, iitsatamata, et oli just haiglas lebanud. «Tundsin, et olen vastuste puudumise tõttu sisemiselt katki. Mul oli lihtsam sporti teha kui treeneritele aru anda.» Alles aastaid hiljem selgus, et peamine probleem, mis naise tilgutite alla viis, oli allergia gluteeni ja laktoosi vastu.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht