Kõigepealt tuleb öelda, et ma ei ole iial kondikubu olnud, kehakaal on alati kõikunud. Kõige hullem aeg oli 2012. aastal, kui sündis mu neljas laps ja kaalunumber näitas hirmuäratavad 95 kilo. Siis mõtlesin, et piir on käes. Sain kaalu küll vahepeal alla, kuid see hakkas taas üles liikuma. Vaikselt kosusin jälle 85 peale, siis lõi ette juba 90.

Eelmise aasta augustis sõitsime mehega puhkusele ja mind tabas autos mõte, et äkki oleks aeg liituda Erik Orgu toitumiskavaga. Esiteks pani mind õudusest värisema suur kaalunumber. Teiseks – oi, ma olin kole! Kõht rippus, midagi selga ei mahtunud. Ma ainult vingusin ja hädaldasin. Kui end tütre sünnipäevapiltidel nägin, oli mul lausa vastik end vaadata. Olin üüratu! Tuttav ütles: ohoo, kus on muskel! Ta viitas paksudele käsivartele – see läks küll väga hinge.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht