Aasta ja viie kuu vanune labrador Laki käib vahel mitu korda päevas oma perenaist Meritit (31) ninaga puksimas. Koer tunneb spetsiifilist lõhna ja see tähendab ohtu. «Ta on päästnud mind halbadest olukordadest, kui vere­suhkur langeb kiiresti väga madalale. Ka näiteks öösiti, kui ma magan,» tunneb ta tänulikkust.

Koera koolitamine «meedikuks» tundub keeruline ainult pealtnäha. «Kui Vene teadlane Pavlov tahtis õpetada koerale selgeks uue refleksi, helistas ta kella ja andis kohe liha. Kellahelin tähendas, et saab süüa, ja koeral hakkas selle peale ila voolama,» selgitab Merit. «Hüpokoera treenitakse samal põhimõttel. Koer tunneb madala veresuhkru lõhna – hüpolõhna – ja see on tema jaoks maailma parim, sest tähendab preemiat, maiust.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht