Me oleme sageli füüsiliselt veel ühes kohas, kuid mõtted on seotud juba muu ees ootava tegevusega. Teeme paljusid liigutusi rutiinselt ja automaatselt, ei mõtle neile ega fikseeri ka tulemust. Just seetõttu ei mäleta me hiljem, kas elutoa aken ikka sai kinni pandud või korteri välisuks lukustatud. Lisaks olime kodust lahkudes juba mõtetega mujal, vaagisime tööasju või seda, mida poest vaja tuua või kas minna seekord ­pilatesesse või hoopis ­zumba-trenni.

Kuidas ka rutiinselt sooritatud asjad meeles püsiksid? Ütle endale kõva häälega, mida teed – sellega fikseerid tegevuse ja nii pole vaja hiljem paanikasse sattuda mõttest, et äkki jäi triikraud seinast välja tõmbamata.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht