Olen jõudnud oma reisiga tee lõppu. Sõna otseses mõttes: siit külast ei lähe ühtegi teed edasi, saab vaid ringi pöörata ja tagasi sõita.

Tulin siia koos kuueaastase tütre Mariaga – tema läheb kohalikku kooli, mina asun kirjutama. See on olnud mu ammune unistus: tulla tee lõppu, mägedesse. Kui ma sellest kunagi unistasin, ei osanud ma praktilisi probleeme ette näha ega ka kujutada, millised imelised üllatused mind mägedes ootavad. Oli lihtsalt kutse, võib-olla eelmistest eludest pärit: mägedesse!

Esimesed üllatused olid pigem kehvad. Hetked lennujaamas: olin lennanud «vaid» kahe kilomeetri kõrgusele mägedesse, aga juba iiveldas. Edasi viis võõrustaja auto meid kolme ja poole kilomeetri peale. Nõrkus, oksendamine … Õhurõhk mängis keha peal pilli ja tahtis kõrvakiledest välja pursata, samal ajal sai mu tütar Maria kõrgusevahetusega hakkama mängleva kergusega.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht