Olen oma mõttemaailmalt lastekirjanik. Kui ma enda sisse vaatan ja küsin, kas usun, et kivid elavad, siis ... jään vastusega jänni. Minu jaoks pole sel küsimusel tähtsust. Näen, mismoodi need elavad, aga samamoodi näen vahel, kuidas mänguasjad elavad.

Kõige lähemal mu mõistmisele on ehk järgmine mõttekäik: kivid elavad, kui ma sellele küsimusele ei keskendu ja hoian sel lihtsalt natuke silmanurgast pilku peal.

Mulle meeldib kividest rääkida eelkõige lastega. Ka nende jaoks pole peamine küsimus selles, mis on päris ja mis mitte. Kuigi olen oma kivipoe kaudu otsapidi sees nii-öelda esoteerikamaailmas, on mul tegelikult sisimas võõristus kristallipiiblite ja -reeglite suhtes. Kiviusule reeglitega lähenemine on kuidagi liiga kindel. Võib-olla me lihtsalt mängime? Võib-olla me üldse mängime kogu seda maailma siin?

Kaunitar kivide seas

Kui me kuueaastase Mariaga rannas käime, leiame tavaliselt mõne kivi, mida kiita. Nii, nagu võiks kiita rannatee ääres kasvavat puud või mööda hulkuvat koera: «Küll sa oled armas! Kas sind üldse on kunagi keegi niimoodi kiitnud, kui tubli ja ilus sa siin oled ...» Ja on tunne (ikka silmanurgast vaadates), et see kivi on igaviku seda kiitust oodanud ja nüüd naeratab.

Üks moodus, mismoodi mu tütar kive hellitab, on nendele ilusate nimede panek, sageli on abiks sõna «kristall». Väga varakult sai Maria selgeks, et on olemas läbipaistev kaunitar mäekristall. Kolmeaastaselt võttis ta ühel laadal ühe müüja kausist kivi ja ütles: «Ma nimetan sind ... helevalgeks mäekristalliks!» See ta oli, mäekristall, ka ametlikult. Naised ümberringi ahhetasid. Kust laps seda teadis? Ei tea, äkki mäekristall ise ütles? Edasi nimetas ­Maria ühe teeveerest leitud hallikirju kaunitari maakristalliks, metsast korjas kaasa metsakristalle... Vahel sattus aga kas poolkogemata või jumalikust teadmisest jälle sekka õigeid nimetusi, näiteks ei tulnud Mariale kord ametüsti nimetus meelde ja ütles: «See on ju tegelikult lilla mäekristall!» Kusjuures ongi. Ametüst on ka geoloogide andmetel mäe­kristall ehk kvarts, millele värviagent raud on lilla tooni andnud.

Maria enda igapäevane kaaslane ongi üks tark ja ilus mäekristall. Maria arutab, et mäekristallile meeldib koos temaga lasteaias käia, aga varsti lähevad nad kooli.

Mäekristalli peetakse läbi inimkonna uskumuste ajaloo üheks kõige väekamaks kiviks ja meistertervendajaks, iga šamaani tööriistade hulgas ja ihu ümber on seda. Selle kivi vägi tundub mulle samasugune ürgne ja kõikehõlmav nagu on laste vägi: selle jõu ja energiaga on kõik võimalik, seda saab suunata just sinna, kuhu sa soovid, kui sa ise siiras oled ja selle jõuga koos tahad töötada (või mängida, sest vahet polegi).

Foto: Erakogu

SiO2, läbipaistev mineraal. Arvatakse, et see aitab mitmel moel, tuntud kui soovikivi, meistertervendaja ja kaitsekivi.
Allikas: www.indiast.ee