Jelena andis sel kevadel ja suvel mitu intervjuud. Näitlejanna kommenteeris raskeid ja keerulisi hetki oma isiklikus elus, kuid rääkis ka loomingulistest saavutustest, mõtetest ning värvikast minevikust.

Õrn ja habras Jelena sattus esimest korda võtteplatsile 14aastasena mängufilmis «Rähnil pea ei valuta». Sellest näitlejatööst piisas – temasse armusid kõik Nõukogude Liidu noormehed. Lisaks hakkasid lavastajad üksteise võidu uusi osatäitmisi pakkuma. Nii mängis Jelena lühikese aja jooksul kümnetes filmides ja juba 27aastasena trükiti tema portree NSV Liidu tähtsaima filmiajakirja Sovetski Ekran esikaanele.

Oluline tähis või isegi saatuse märk naise filmitöös oli draamafilm «Koolivalss», kus ta mängis rasedat abiturienti Zosjat. Tüdruk ei nõustu vanemate poolt pakutud abordiga ja põgeneb kodust. Ta läheb oma noor­mehest Gošast lahku, asub tööle ja sünnitab vallasemana poja. Koolikokkutulekul kohtub Zosja taas Gošaga ja teatab talle, et viimane on saanud isaks. Just see mängufilm põhjustas koolinoorte intiimsuhete ja alaealiste voodistseeni tõttu Nõukogude Liidus suuri ning vihaseid diskussioone. Kriitikud seevastu suhtusid filmi soosivalt. «Pärast seda linateost loobusid paljud naised abortidest ja sünnitasid lapsi. Inimesed kirjutasid mulle ja tänasid,» rääkis Jelena.

Tema populaarsemateks filmideks olid veel «D’Artagnan ja kolm musketäri», «Me tuleme džässist», «Külaline tulevikust», «Võti, mida ei tohi edasi anda», «Enesetapjate klubi», «Vanem poeg». Samuti mängis ta filmis «Edasi, gardemariinid!» keisrinna Jelizaveta Petrovnat.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht