Televaataja meele järele olla pole lihtne, kõige kõvemad saatejuhid kipuvad ikka istuma teleri ees diivanil. Spordiajakirjanik Aet Süvari (40) on aastatega omaks võetud ja viimase jalgpalli MMi järel tõdetakse juba päris üksmeelselt: pisikest kasvu blond naine on täiesti tõsiseltvõetav tegija. «Süvari on kuum,» noogutab mu sõbranna tunnustavalt, kui kuuleb, kes järgmisena suurelt Naistelehe kaanele tuleb. «Praegu on rohkem tähelepanu jah,» ütleb Aet ise tagasihoidlikult.

Oled päris mitmes intervjuus rääkinud, et sa polnud lapsena sporditüdruk. Mis tüdruk sa olid?

Mulle meeldis hirmsasti teater. Olin ise ka väga dramaatiline ja armastasin esineda. Osalesin palju etluskonkurssidel ja mul läks seal sageli ka hästi. Tagantjärele mõtlen, et võib-olla peitus edu põhjus osalt mu välimuses. Olin pisikest kasvu ja kui lavale läksin, eeldas publik nunnut lugu liblikatest, aga mina esinesin alati väga dramaatiliselt. Leelo Tunglal on üks lasteluuletus, mis algab: «Oi, heldeke, kala on joomata!» Lugesin seda tohutu jõuliselt, isegi vihaselt, ja inimestele hirmsasti meeldis, sest see mõjus nii ootamatult. Hiljem hakkas mulle ka kirjutamine, lugude väljamõtlemine, luuletamine väga istuma.

Kas tõesti polnud ühtegi spordiala, mis oleks natukenegi huvi pakkunud?

Tõesti mitte. Olin oma kasvu tõttu kehalise kasvatuse normidega hädas, kobistasin enamiku aladest kuidagi kolme peale ära, aga ega see väga inspireerinud sporti tegema. Nii ma siis arvasingi, et sport pole minu jaoks. Tagantjärele on kahju, et sel ajal polnud tüdrukute jalgpalli. Arvan, et see oleks mulle hästi sobinud. Väikesed jalgpallurid, nagu teame, pole teistest viletsamad. Meie aga mängisime korvpalli! Ja mulle ei pakkunud huvi sporti ka telerist vaadata. Samas oli mul hea meel küll, kui kellelgi meie omadest hästi läks. Kui Erika Salumäe 1992. aastal Barcelonast kullavõiduga tagasi tuli, läksin ikka koos teistega Raekoja platsile tervitama, aga ma ei mäleta, et oleksin teleri ees istunud ja suurvõistlusi vaadanud. Kuid siiski – kolmeaastasena olin Matti Nykäneni armunud, ta oli sel ajal mõnevõrra parema väljanägemisega. Tema hüppeid ma tõepoolest vaatasin, tervet võistlust loomulikult mitte.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht