Õigupoolest ei pea Tiia (51) sedagi eriliseks. Talle on oluline ikka looming ise. «Maalin ma ju ikka värvide ja pintsliga. Hoian neid lihtsalt parema jala varvaste vahel,» kostab ta.

Ja tõepoolest. Sünnitrauma tõttu ratastooli aheldatud naine kasutab maalimiseks, nagu ka kogu ülejäänud elus tarvilike toimetuste tegemiseks jalgu. Küpsetab pann-kooke, koristab, vestleb arvutis sõpradega. Tal on küll käed ka ja neis jagub jõudugi – Tiia käepigistus on igati kindel –, kuid käed ei allu tema tahtele ega suuda asju kinni hoida. Varbad seevastu küll.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht