Ilmselt on igaüks meist vähemalt kord elus, aga pigem siiski enam, andnud endale lubaduse uuel aastal millestki loobuda, midagi paremini teha või saavutada. Ühesõnaga tuua oma ellu mõni muudatus, mis helgust ja kergust juurde looks. Tõenäoliselt oleme me kõik ka kogenud eneses pettumist: plaan oli ilus ja tahtmine suur, aga läks nagu ikka ... vett vedama. Mida rohkem ebaõnnestunud lubaduste täitmist, seda enam skeptitsismi see kipub sünnitama. Kui see valdavaks muutub, siis ega naljalt nn uue eluga alustada tahetagi. See oleks meeletult kurb. Aga kas peab kõike nii mustvalgena võtma? Mis üldse on ebaõnnestumine?

Hindasin oma suhtumise ebaõnnestumistesse ümber pärast üht pikka ja põnevat intervjuud Bali saarel, mille tegin oma saate tarvis kohaliku sõltuvuskliiniku psühholoogilise nõustajaga. Sõltuvused on ühed kõige raskemini «ravitavad» seisundid üldse, sest nende taga on miljon tegelikku põhjust, miks inimene millegagi liialdamisega oma valu varjama hakkab. Nende väljapeilimiseta aga olla efektiivset abi anda peaaegu võimatu. Või siiski?

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht