Ta lendaski ära. Mulle pole see tegelikult siiani päriselt kohale jõudnud. Ei tea, kas tollel kaarte pannud teadmanaisel oli õigus, kui ütles: «Temast tuleb globaalne tegelane, ta on juba nina suure ilma poole keeranud ning lahkub Eestist varem, kui sa aimad. Sina ära takista teda, pigem lehvita valge rätikuga järele. Nii toetad teda kõige rohkem.» Need aastajagu päevi tagasi lausutud sõnad käivad minu 14aastase tütre kohta. Toona arvasin, et eks ühel hetkel ta läheb, juba hariduse pärast, aga et see niipea juhtub, kui ta ise veel nii õrnas eas ...

Seisan varahommikuses lennujaamas ja piidlen kaugelt neid kangeid teismelisi sõpru, kes ei pidanud paljuks enne viit lennujaamas Kadrit teele saatmas olla. Üks neist oli õmmelnud talismaniks kaasa väikese nuku, kes kahtlaselt Kadrit ennast meenutas: pikad punakad juuksed ja tedretäpiline nina, iga üksik täpp nii õigesse kohta tikitud, et seda suudab vaid parim sõbranna ... Tänapäeva teismelised on ikka imelised tegelased – kui avatult ja julgelt nad üksteisele armastust pakuvad!

Turvakontrollist läbi sammudes aga poeb mulle vargsi väike soe käsi pihku ... Ta on märkamatult mulle õlani sirgunud, aga ikka tikub vahel sülle või kaissu. Nii äge on kõiki neid poiste- ja peoteemasid arutada ning olen õnnelik, et meie esimesest silmsidest alanud usalduslik suhe on ajas vaid võimsamaks kasvanud. Nüüd, kui ta seal võõral maal kooli läheb, ootab teda ees sootuks teistsugune keskkond. Ja teistsugused inimesed. Põhjamaisel talvel kõige külmematel päevadel sündinud ja jahedat ilma nautiv piiga satub lõputusse suvesse ning Silicon Valleys valitsevasse tõelisesse rahvaste paabelisse. Statistika ütleb, et tema uue kooli õpilastest moodustavad tervelt 60% hindud, ülejäänud on kõigist ilmakaartest. Kogemus missugune!

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht