Saada oma jalg varateismelisena raadioukse vahele oli katsumus, sest kuigi Lauri (37) käis Ervin Hurda diskorikoolis, ei võetud teda seal tõsiselt. «Olin näiteks võrreldes Kivisaare, Märksi või Urmas Kolsariga raadios liiga noor, 12aastane. Ent olin hästi innukas ja jäin silma tollasele peatoimetajale Madis Ligile. Pakkusin ja pakkusin ideid, kuni Ligi lõi lõpuks käega ja ütles, et tee siis «Kooliraadiot»,» meenutab ta oma karjääri algust. Õige pea hakkas noor raadiohääl asendama korüfeesid, kes eelistasid nädalavahetustel puhata. Alguses oli närv suur ja mikrofon hirmutav. Ent nende õhtute eest oleks võinud nooruk ka peale maksta – teha ise saadet Tartu laululava stuudiost oli nii suur asi.

Esimesed katsetused diskorina

Tutvustest raadios oli kasu ka koolis, kus Lauri hakkas umbes samal ajal pidusid korraldama. «Osa muusikat tuli raadiost. Käisin aga ka plaadipoodides ja palusin, et nad lindistaks esimesed CDd mulle kasseti peale,» räägib ta diskoritöö algusest Mart Reiniku koolis. Tavaliselt tuli kohale umbes 600 huvilist, et Haddaway või Dr. Albani saatel tantsida. «Oi, kuidas seal sai leiutada! Kui õppealajuhatajalt oli efektne valgus välja aetud, hakkasime keemiat tegema. Tossu saamiseks valasime elektripliidile mingeid pulbreid, et veel uhkem oleks,» räägib ­meelelahutaja pidudest, kus peale välismaa hitimeistrite loomingu kõlas ka Hovery Covery ja
2 Quick Starti muusika. Neid kogemusi peab raadiomees hindamatuks ja tegutseb ürituste korraldamisega siiani. See on talle nii südamelähedane, et oma äripartnerist sõbraga on mehel isegi raske teistel teemadel rääkida. «Osa tuttavaid hurjutab, et miks te ka vabal ajal jälle tööst räägite, aga meile tõesti meeldib see,» tõdeb Lauri.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht