Tööl läbipõlemine ei teki üle öö, selleks on vaja paljude tegurite pikaajalist kokkulangemist. Peamised põhjused peituvad töökeskkonnas, aga mitte ainult.

Töökeskkonnas on üks riski­tegureid kontrollitunde puudus. ­Inimene ei saa siis mõjutada ­otsuseid, mis on tema töö jaoks olulised, puudutagu need tema tööplaani, ülesandeid, koormust või töö ­tegemiseks vajalikke ressursse. Segased ­ootused tööl – kui ei tea, mida sinult ­oodatakse, ootused muutuvad või on selgusetu, millised volitused sul asjade tegemiseks on – «aitavad» samuti läbipõlemisriski suurendada. Mõjutavad ka probleemsed suhted kollektiivis: mõni väga konfliktne (aga oluline) töökaaslane, tunnustuse ja tagasiside puudumine või lausa tööpanuse tühistamine.

Ka see, kui töötaja ja töökoha või kolleegide väärtushinnangud ei lange kokku, tekitab pikaajalist stressi, nagu ka asjaolu, kui amet ei sobi töötaja huvide või oskustega. Läbi­põle­mis­ohtu suurendavad oluliselt ka aktiivsusega seotud äärmused: kui töö on kas väga monotoonne või pidevalt kiiret reageerimist nõudev või toimuvad ootamatud vaheldumised igavast kaootilisse. Samuti mõjub halvasti, kui töömõtted tulevad pidevalt koju kaasa. Eraelu kannatab, kui päris vaba aega (mil saab töömõtted kõrvale panna) justkui polegi.

Läbipõlemisoht varitseb rohkem neid inimesi, kes on pigem maksi­malistid-­perfektsionistid. Nad tahavad alati teha kõike kõige paremini, pole enda ja vahel ka teistega rahul, miski pole kunagi küllalt hea, alati saaks olla parem – seni, kuni on ideaalne (viimast ei saavuta aga kunagi). Riskigruppi kuuluvad ka võistluslikult meelestatud ja kõrge saavutusvajadusega inimesed. Suur kontrollivajadus ja soovimatus delegeerida ülesandeid teistele (sest pole kindel, kas nad ikka oskavad ja suudavad) võib samuti probleemiks osutuda. Nagu ka see, kui töötaja vaade endale ja maailmale üldse on negatiivne.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht