Pirte Laura Lember (19) ehk Anna

«Teadsin juba põhikooli lõpus, et tahan edasi õppida teatrisuunaga klassis. Minu jaoks oli kaks võimalust: kas Vanalinna Hariduskolleegium või 32. keskkool. VHKsse tegin katsed ära, kuid sisse ei saanud. 32. keskkooli ei proovinud. Kuigi teadsin, mida soovin, olin ka kergesti mõjutatav. Üks lähedane veenis mu ümber. Ta ütles, et kooli pole mõtet vahetada. Kolm aastat lähevad lennates ja tore on need veeta samade kaaslastega, kellega eelmised üheksa koos olin. Sel hetkel tundus vanasse kooli jäämine hea ja turvaline valik. Vist ei tahtnud ka
32. keskkooli teatrikatsetel eitava vastusega riskida.

Kümnenda klassi alguses tuli aga välja, et muutusi oli vanas koolis rohkem, kui kevadel keegi arvata oskas. Ma kuidagi ei sulandunud enam klassi ja hommikuti oli raske ärgata, et kooli minna. Sain kaaslastega läbi, aga ühiseid jututeemasid oli vähe.

Paar kuud hiljem käisin vaatamas ühte 32. keskkooli üritust, kus õpilased tegid oma etteasteid. See oli nii lahe! Tundsin, et peaksin koos nendega laval olema. Pärast seda läksin koju ja kirjutasin 32. keskkooli direktorile südamest tulnud kirja. Uurisin, kas mitte kuidagi ei leidu võimalust nende juurde õppima tulla. Minu üllatuseks helistas ta mulle juba järgmisel päeval tagasi. Mäletan, kuidas hiilisin matemaatikatunnist tualetti temaga rääkima. Umbes nädalaga vahetasin kooli – viisin paberid üle ja tegin teatrikatsed. Ei tea, kas mul vedas, aga uus klass võttis mu kohe omaks. Kui ma poleks kooli vahetanud, ei oleks ma tõenäoliselt ka «Miks mitte?!» katsetele läinud. Vanas koolis poleks mul teatriks aega jäänud.»

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht