Kas ma võin teda puudutada?» küsis Elis (27) järgmisena enneaegsete laste osakonna töötajalt. «Muidugi võid! Ta on ju sinu laps!» sai ta vastuseks. Naine lihtsalt seisis, silitas oma 30. rasedusnädalal sündinud last ja tundis armastust iga keharakuga.

Sellele imelisele hetkele eelnes aga kolm päeva täis segadust, teadmatust, hirmu ja meeleheidet. Neid päevi mäletab Elis detailselt.

Tegelikult sai kõik alguse juba kümmekond päeva varem, kui naine hakkas paremal pool roiete all valu tundma. Enesetunne oli üsna ebamugav. «Mul oli hästi suur tilgakujuline kõht. Olin kindel, et kasvav emakas surub roietele,» põhjendab Elis, miks ta otsustas enne arstide juurde minekut nädalakese oodata. Siis mõtles aga, et käib igaks juhuks Pelgulinna sünnitusmajas kontrollis.

Analüüside andmise ja paaritunnise ootamise järel tuli arst teatega, et tal on üks hea ja üks halb uudis. Elise palvel alustati heast. «Vereanalüüsid on üldiselt korras. Kõik on normis, isegi D-vitamiini tase,» kostis arst. Elisele tegi see teadmine rõõmu, sest ta jälgis kogu raseduse aja toidulaua mitmekesisust.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht