Avinurme puiduaida laual kõrgub laastukuhil, millest Helju (85) sobrab välja laiad puidu­ribad ja pistab need viieks minutiks vette likku. Seejärel saab hakata korvi tegema. Naise õlgu katab õrn Haapsalu sall, ees on valge põll, millel kirjas «vanaema». Ta palubki end vanaema Heljuks kutsuda, nii hüüavad teda kõik –

pereliikmed, kolleegid ja sõbrad-tuttavad. Varem oli ta laastude ja oskustega platsis vaat et iga kord, kui leidus punumiskunstihuvilisi, nüüd naine enam nii aktiivselt kaasa ei löö – elupõlisel käsitöömeistril on selleks järglane koolitatud.

Kuigi Helju sõrmede alt on tulnud välja ka imeilusaid kindaid-sokke, pole soe sall ta õlul enda looming, vaid ühe väga kalli inimese kingitus. «Esimese lapselapse kallim kinkis selle mulle. Nad küll pole enam koos, kuid soe side kestab meil siiani,» selgitab proua ja lubab, et kui peaks Tartusse sattuma, võtab arstiametit pidava armsa naisterahvaga kindlasti ühendust ja viib end tema tegemistega kurssi.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht