Ma soovin oma kogemusega julgustada kõiki unistustest mitte loobuma,» ütleb Kätlin Alvela (41) alustuseks. Tubli naine ei häbene kriipsuvõrdki, et tema elus toimusid asjad teises järjekorras, kui ühiskondlik norm seda reeglina ette näeb.

Kätlini esimene laps sündis, kui ta oli 18aastane. Koidula gümnaasiumis jäi 11. klass pooleli ja ta oli nooruse uljuses esialgu õnnelik, et enam õppima ei pea. Kõige sellega kaasnes aga kogukondlikku näpunäitamist stiilis «nüüd on tüdruk raisus, hea, kui ta tulevikuski kuskil tööd saab».

Päästekorraldajad jäävad ­teenimatult varju

Paari aasta pärast sündis teinegi poeg ja kui tema oli pooleteisene, sai Kätlin aru, et haridus on vajalik ning omandas gümnaasiumihariduse Pärnu täiskasvanute gümnaasiumis.

Kuna lapsed olid veel väikesed, ei läinud noor naine kohe pärast kooli lõppu tööle, vaid alustas õpinguid Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis, kus omandas teadmised sotsiaaltööst ja rehabilitatsioonikorraldusest. Pärast seda lõpetas ta ka Tallinna Ülikooli riigiteaduste magistrantuuri.

Juba Pärnus õppimise ajal värvati Kätlin esmalt Pärnu maavalitsusse ja seejärel Pärnu linnavalitsusse tööle uimastiennetuse koordinaatoriks. Kui naine mõistis, et see pole tema eriala, jõudis ta tööle Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri. Seal pidas ta läbi aastate projektijuhi, noorsoopolitseijuhi, analüüsi- ja kriminaalteabetalituse juhi ametit, kuniks kandideeris prefektuuri teabebüroo juhiks ja osutuski valituks.

Edasi lugemiseks telli ajakiri Naisteleht