Olen harjunud aeg-ajalt kolleegidega arutama, millest võiks teile sel nädalal kirjutada. Seekord aga teatas meie toimetuse pesamuna Helle väga resoluutsel toonil: kuidas millest? Oleks ju tõeline lugeja petmine, kui ma ei kirjutaks oma kutsikast!

Jaa! Meil on nüüd kodus beebi! Selline tore väike krantsipoiss, kelle leidsime Facebooki kuulutuse kaudu. Natuke nagu taks ja natuke nagu Jack Russell, hagijaomanikud on ära tundnud isegi natuke hagijat. No eks näis, kes temast kasvab – lubati väiksemat või keskmist kasvu koera. Loodetavasti ei sirgu temast midagi bernhardiinisuurust, aga noh ... kui kasvab, siis kasvab. Nimeks sai poiss Pontu. Pontu oli esimene koer, keda ma oma elus mäletan – vanaema suur ja sõbralik ketikoer.

Aga kui palju elevust üks väike loom meie koju tõi! Lapsed on unustanud oma nuti­telefonid ja telerid. Kui varem kippus olema nii, et õhtuti istus iga pereliige oma toas, siis nüüd oleme õhtuti kõik viiekesi koos elutoas – keegi ei raatsi kutsikapoisi juurest eemale minna.

Ja «härra» ise muidugi naudib oma staaristaatust täiel rinnal. Pikutab minu süles. Siis saab isu täis, läheb viskab mehe kõhu peale külili. Natukese aja pärast läheb sikutab poega säärest – müra nüüd ometi minuga. Ja kui ära väsib, läheb tüdrukute juurde ja norib poputamist ning sügamist. No on kohe selline nunnu sell, kelle kutsikasilmadele ei suuda me «ei» öelda!

«Emme, me hellitame ta vist ära,» arvas eile mu pesamuna. Ma kardan ka. Aga mis seal ikka! Lapsed on mul ka hirmus ära hellitatud, aga ikka tublid ja toredad. Miks siis koer ei võiks olla?

Foto: Erakogu