Olen end alati pidanud isa tütreks. Isegi mu lapsepõlvemälestustes on isaga koos olemist ja tegutsemist palju rohkem kui näiteks emaga.

Mäletan Emajõe ääres partide ja oravate toitmist. Mäletan hirmpikki kondamisi seene- ja marjametsades. Mäletan heina­tegusid, peedivagude kõplamist ja korda, kui isa viis mind mahajäetud talukohale, kus kunagi olid elanud tema vanemad. Olen koos isaga kanal pea maha võtnud, aga ka tikkinud ja sukka kudunud.

Olime isaga nii palju koos, et ema hakkas mind lõpuks pika sammu ja meheliku kõnnaku pärast hurjutama. See pikk samm ei ole kuhugi kadunud. Nagu ka rahulik meel, mille olen ilmselgelt samuti isalt pärinud. Teda oli üsna raske ­millegagi endast välja viia, vähemalt väliselt. «Las ta olla,» oli tal tavaks konfliktolu­korras käega rehmata.

Minu isa jäi igavesti nooreks. Ta oli 49, kui süda ühel kuumal suvepäeval enam vastu ei pidanud. Eks närviline 1990ndate esimene pool, pikaaegse töökoha koondamine ning, mis seal salata, mitte just ka kõige tervislikum elustiil, tegid oma töö.

Ma pole tüübilt eriline kahetseja, aga seda olen küll sageli mõelnud, et isa nii varasest minekust on ikka tuline kahju. Temast oleks saanud maailma parim vanaisa!

Vahel käib isa mul unenägudes. Mõnikord on ta nooruslikult musta peaga, teinekord täitsa hall. Nagu tahaks öelda, et ta on ikka endiselt mu jaoks olemas. Eks ta ongi. Alati.