Kuigi põhiharidus on kohustuslik, on koolidega seonduv aastate jooksul väga kirglikuks muutunud. Osaliselt iseenda koolikogemused, aga ka laialt levivad jutud koolide erinevast tasemest ja neis töötavate õpetajate suhtumisest tekitavad ärevust. Nende juttude küüsi sattusime meiegi. Siiski otsustasime ise, sest olime veendunud – laste koolirõõmu üks osa on, kui nad saavad koolis käia kodu lähedal. Ise minna ja tulla, kooliteel end mäele kelgutama unustada ja kõiki kohalikke koeri tundma õppida.

Mida me siis aga ei teadnud, et sellest lihtsast asjast veel olulisem on esimene õpetaja. See, kas ta suudab muuta väga erinevatest peredest pärit ja ühte klassi sattunud jõnglased ühtseks meeskonnaks, võtta ette põnevaid tunni­väliseid asju, teha pai ja pragada nendega parasjagu ning lahendada probleeme nii, et need saaksid ühtaegu nii lõpu kui ka oleksid õppetunniks. Jagus, muide, täiesti enne­olematuid probleeme. Õpetaja ise ehk ei mäletagi neid, kuid mul on mõni veel kuklas.

Samuti mäletan tunnet, kuidas imetlesin oma laste esimest õpetajat, kes lapse­vanemate koosolekul ilmselgelt pabistas, kuid ometi oli nii enesekindel. Mis kõige tähtsam – ta silmad särasid. Kogu aeg.

Me oleme Karlova kooli õpetaja Kaariga hiljemgi korduvalt trehvanud, kuid pole talle vist kunagi kõige eelneva eest aitäh öelnud. Saagu see nüüd siis tehtud. Aitäh kogu meie pere poolt!

Head õpetajate päeva ka kõigile teistele toredatele õpetajatele!