Vahel tundub mulle, et Eestis pole enam peret, kus oleks vähist pääsetud. Ikka ja jälle kuuled, et keegi läks ... põhjus ikka seesama. Ei teagi, miks see nii on. Õudne.

Minu enda peret on see va sõraline samuti väga lähedalt puudutanud. Oma ämma pole ma kunagi näinud – abikaasa ema suri vähki juba aastakümnete eest. Minu enda ema suri samasse haigusesse. See, kuidas punapõsksest ja rõõmsa­meelsest paksukesest sai kiiresti vaid mõnikümmend kilo kaaluv inimvare ... Ema viimased pool aastat kummitavad mind siiani. Ka unenägudes. See oli väga keeruline aeg.

Lähedase vähidiagnoos on raske. Nii haigele endale kui ka tema lähedastele. Mulle tundub, et viimastele mõnikord isegi raskem. Ikka tahaks ju kuidagi aidata ja mõte, et sellele haigusele ravi pole, ei taha kuidagi pähe mahtuda.

Tänases ajakirjas on lugu Toivo Tänavsuust, kes on viimastel aastatel pühendanud suure tüki oma elust vähihaigete aitamisele. Tõenäoliselt on see isikliku valusa kogemuse tõttu, aga mina ei lähe raha koguvast Toivost kunagi mööda. Kui sularaha pole, maksan kaardiga, aga oma annetuse teen. Seda sugugi mitte seepärast, et tunda ennast kuidagi heategijana – küllap saadaks vajaminevad summad ka minu panuseta kokku. Mina teen seda seepärast, et ma tõesti südamest imetlen selle mehe jaksu ja soovi vähiravifondi vedada. Enda isikliku elu, pere ja töö arvel. 500 pikendatud või päästetud elu. Mõelda vaid! Aitäh sulle, Toivo!