«Kuule, kas sa lihtsalt niisama ka olla oskad?» küsis hea sõber eelmisel nädalal, kui talle päevategemistest rääkisin.

Vastasin talle, et oskan küll ja lausa igatsen selle nii­sama olemise järele. Aga ei saa. Sest töö ja pere nõuavad oma, lisaks vabatahtlik tegevus.

Ometi hakkasin mõtlema, kui enesestmõistetav on hullu­pööra rapsimine. Et Eesti on väike, pole mingi probleem olla ühel päeval ühes ja teisel päeval teises Eesti otsas. Kolmandast rääkimata. Ja vahepeal teha ära kõik muu, mida argipäev nõuab. Mingil põhjusel on paljudesse meist juurdunud tunne, et niipea, kui tempot aeglustad, kaob miski käest. Minul vist ka.

Lihtne on mõelda, et elu ongi selline. Hoopis raskem on end harjutada võtma pause, mida igaüks hingetõmbeks vajab. Tegelikult tean ju iseenda elustki, et neid tuleb osata võtta enne, kui elu pausi peale surub. Olgu see siis angiin, millega ühel hommikul ­ärkad, või suusamäel juhtunud õnnetus, mille tagajärjel tuleb kaks kuud voodis lamada.

Enamasti juhtuvad sellised asjad siis, kui on veel kiirem. Ja tunduvad ääretult ­ebaõiglased. Sageli olen alles hiljem aru saanud, et puhkust oligi vaja. Ainult et millise hinnaga?

«Tark õpib teiste vigadest, loll ei enda omadestki,» ütles vanarahvas. Sestap ­lubasin endale, et kuulan kõige paremat nõuandjat, oma südant. Ja võtan veidi aja maha. ­Algatuseks iga päev natuke. Proovi sina ka!