Mul on igati naksakas naabrinaine, kel aastaid üle kaheksakümne. Tal on eluaeg olnud loomad, veel aasta tagasi elasid proua majapidamises koer ja kaks kassi.

Aga nagu perenainegi on üsna eakas, said ka tema loomad vanaks. Ühe aasta jooksul jõudsid oma viimase elupäevani kõik naabrinaise kolm truud sõpra, viimane, 20aastane kass, eelmisel nädalal.

Seda oli lausa kahju pealt vaadata, kuidas sõprade kõrvalt kadumine prouat muserdas. Tal kadus justkui elumõte – polnud tarvis hommikul üles tulla, et loomi välja lasta. Polnud vaja enam turule räimede järele minna. Polnud isegi kellegagi suhelda! Proua närbus silmanähtavalt, olime perega suisa mures.

Aga õnneks on mul ilmatuma lahe teismeline tütar, kes ei tahtnud kurvalt kõrvalt vaadata, vaid otsustas ohjad enda kätte võtta. Ühel õhtul tuli ta hiljem koju ja teatas, et käis Vanaga (nii mu lapsed naabrinaist kutsuvad) rääkimas ning soovitas tollel varjupaigast endale mõni eakam kass tuua. Et teeb nõnda ühe kurva looma rõõmsaks ja endalgi jälle seltsiline olemas. Ju see jutt mõjus, sest juba järgmisel päeval ootas naabrinaine mind töölt tulles suisa välisuksel ja tahtis mulle kangesti kedagi näidata.

Seal ta oligi – sõbralik vana valge kõuts, kelle proua samal päevast varjupaigast välja valis ja endale koju tõi. Naabrinaine ise säras kui pühademuna ja oli erutatud kui laps.

Näed siis, kui vähe on ikka inimesel õnneks vaja, mõtlesin tuppa minnes. Vahel piisab selleks ka varjupaigakassist!