Viimastel nädalatel jookseb mu Facebooki-lehelt läbi ridamisi kuulutusi, kus inimesed otsivad oma erivajadusega lapsele tugiisikut. Sama mure on Naistelehele intervjuu andnud autismispektri häirega poja emal. Kool algab kohe, aga naisele pole siiani leitud inimest, kelle hoolde laps pärast tunde jätta.

Tean päris mitut peret, kus kasvab erivajadusega või haige laps. Selliste perede lapsevanemad peavad olema ekstra sitked, sest ikka ja jälle kuulen, kuidas selleks, et asjad liikuma hakkaks, tuli näpuga seadusi mööda järge ajada, õiguskantslerile kaevata või kohtuga ähvardada. Kuigi seadus kohustab omavalitsust puuetega inimestele erinevaid teenuseid pakkuma, pole see reaalses elus tihti võimalik.

Mõnikord ikka leitakse lahendus. Kui lapsevanem eriti oskuslikult ähvardab.

Ideaalses maailmas oleks erivajadustega lastel mugavalt kodulähedased koolid, kus töötavad motiveeritud pedagoogid. Oleks väljaõppega tugiisikud, kes aitaks lapsi, kuni vanemad tööl või – ega seegi ole kuritegu – mõnikord kinos või teatris on. Ja ametnike suhtlus käiks nii: mõtleme koos, millist abi võiks teie pere vajada. See viimane ehk julgustav sõna võtab eelarvest kõige vähem.

Ideaali tahta ei söandagi, aga minu meelest hakkavad vabandused stiilis «meil on veel noor riik» ja «meie sotsiaalteenuste süsteem on veel lapsekingades» end ammendama.