See oli hunnik aastaid tagasi, kui ma koos oma tollase kavaleriga Tuneesiasse reisile sõitsin. Päike paistis, meri oli soe, oli palju põnevaid eksootilisi elamusi ... Ilmselt olekski kõik hirmus romantiline ja tore olnud, kui seda kõike poleks varjutanud üks sündmus, mis mulle eluks ajaks meelde jääb ja mistõttu põlgan ma nii Tuneesiat kui ka sealseid inimesi.

Meid peteti. Ja päris haledalt.

Noored ja armunud, nagu me olime – kavaler soovis mulle midagi ilusat kinkida. Valisime siis ühes juveelipoes tükk aega ehteid. Lõpuks leidsin oma ekstravagantse ehtemaitsega üsna massiivsed türkiisidega hõbekõrvarõngad. Eks need natuke kallid olid, aga kavaler ütles, et mina olen samuti kallis, ja ladus hunniku raha letti.

Müüja kiitis mu suurepärast maitset taevani, soovis head kandmist ja pakkis ehted kenasti sisse.

Kui ma siis hotellis pakendi avasin, leidsin sellest koledad odavad plastist Hiinas mass­toodetud kõrvarõngad.

Võid vaid ette kujutada meie mõlema pettumust. Ehteid pole. Raha pole. Ja kõige vastikum oli see tunne, et kuidas me ometi end petta lasime ... Me ei suutnud kuidagi aru saada, mis hetkel naeratav araablane meie valitud kaunitarid selle jama vastu vahetas. Uhh, mind ajab see kõik siiani närvi!

Seekordses Naistelehes räägivad päris mitu inimest oma loo sellest, kuidas pahatahtlikud müüjad on neid petnud. Nõme mõeldagi, et mõned inimesed lausa elatuvad sellest. Aga usun, et igal oinal on oma mihklipäev ja küllap nad kunagi ka oma karistuse saavad.

Ahjaa, oma türkiisi ma tollelt reisilt ikkagi sain. Kannan seda imelist kaelaehet, mille kinkis mu tulevane abikaasa, siiani.