Kui me perega reisimas käime, peame vaat et korra päevas kellelegi selgitama, kust me täpselt pärit oleme.

Meil on selleks stamplaused. Esmalt ütleme, et Eestist. Kui küsija meid seepeale pikaks veninud näoga vaatab, täpsustame, et see on üks väike maa Soome kõrval. Kui küsija silmist endiselt mõistmatus vastu vaatab, laiendame päritolu Euroopa peale. Uskuge või ei, on juhtunud, et isegi selle peale kehitatakse õlgu. Üldiselt aga teatakse meie maad päris hästi ja mõnikord oleme Eestit mainides kuulnud ka päris toredaid lugusid.

Kui me paar aastat tagasi Ameerikas ühes loomaaias järje­kordsele taadile oma päritolu selgitasime, läks tollel silm särama ja onu teatas, et teab Eestit hästi – tal olnud 1960ndatel Eestist pärit pruut! Sel aastal aga tuli ühes Kesk-Ameerika linnakeses mu laste juurde üks vanem härra, kes kuulis tuttavat keelt. Saanud vastuseks, et valgepäised lapsed on tõesti eestlased, rääkis mees, et on samuti eestlane, tema vanemad pagesid siit sõja ajal. Ta ise oli emakeele juba unustanud ja mõistis vaid teretada ning «Head ööd!» öelda. Õnn teist eestlast näha oli aga nii suur, et mees lubas minna koju ja kohe kõigile helistada ning sellest rääkida.

Paar vahvat lugu on ka mullusest Aasia-reisist. Näiteks teadis üks Singapuris kohatud kohalik fotograaf väga hästi Tallinna – meie pealinn olla sealt kandist pärit rikkurite seas populaarne pulmafotode pildistamise koht. Üks Indoneesia lihtne taksojuht andis vastuse ka igipõlisele küsimusele: kes on kuulsaim eestlane maailmas? «Eestist?» erutus too tõmmu mees silmanähtavalt. «Muidugi ma tean Eestit! Teil on ju Klavan!»

Nii et oleme ühel või teisel moel endiselt igas sadamas esindatud!