Kevadel sõitsin Saaremaal üht intervjuud tegema rattaga. Enne teeleminekut heitlesin endaga omajagu. Et tänavu nappis varem sõitmiseks aega, polnud ma väga kindel, et 80 kilomeetrit rõõmsalt vastu pean. Soov kohata kuskil teeveerel aga tänavust aasta orhideed, kaunist kuldkinga, sai minust võitu.

Sihtkohta jõudes lajatas tegelikkus: pean tegema veel ­mõnekümnekilomeetrise lisatiiru, sest söögikoht, kus ­plaanisin keha kinnitada, avab uksed mõne päeva pärast. Siis, kui algab turismihooaeg. Jah, maapiirkondades on veel praegugi nii, et pole poode, rääkimata toidukohtadest mitmekümne kilomeetri ­raadiuses. Aga rattur peab ju end ometi toitma. Leppisin saatusega. Kuklas tiksus ­lohutav teadmine, et kui tõesti ei jaksa, helistan tuttavad järele.

Nii järgnes kilomeeter kilomeetrile. Teeveered olid tulvil paljusid teisi võrratuid taimi ja orhideesid. Oli pääsusilmaväli, kitsed ja rebane ja üks kärplane, merikotkad ja ­karmiinleevikesed, kuri kiivitaja ning palju hurmavalt hullutavaid lõhnu.
Viimaks, väsinult, peaaegu teekonna lõpus, keerasin peateelt kõrvale, kruusateele, mis mulle tegelikult ratturina ei meeldi. Ühtäkki õilmitses mu kõrval terve välu kuldkingi.

Kokku tuli sel päeval kilomeetreid 112, kuldkingadeni jõudmiseks oleks piisanud kaheksast. Eluski kulgeme sageli väikeste imedega kõrvuti, kuid millegipärast ei märka neid.

Imede leidmise nimel tasub aga pingutada, sest vaid nii on võimalik jõuda ka ­unistuste täitumiseni. Tuleb teha vaid esimene samm.